Varade hindamisest

Abi korras saadud varade väärtuse hindamine

Eesti Raamatupidamise hea tava näeb ette varade arvestuse kas soetusmaksumuses või turuväärtuses. Viimase kümnendil on majandusarvestuses toimunud pidev liikumine rohkem turupõhise arvestuse poole Olulise osa turupõhise arvestuse kasutamisel on olnud nii IFRS standardite otsene ülevõtmine  ettevõtete ja asutuste poolt kui ka kohalike raamatupidamisstandardite muutmine IFRS põhimõtetetele vastavaks /nagu seda on tehtud ka Eestis).  

Näiteks  2001. aastal koostatud ülevaatlikust kohalike ja rahvusvaheliste standardite võrdlusest (https://www.iasplus.com/en/binary/resource/gaap2001.pdf)  on välja toodud, et enamuse riikide raamatupidamise standardid ei vastanud just põhivara arvestuse osas osas IFRSile.

Erinevused põhivara hindamises olid rahvuslike standardite puhul üldiselt seotud põhivara ümberhindamise temaatikaga, ehk siis  kohalikud standadardid ei nõudnud üldjuhul põhivarade hindamist turuväärtuses.

Tänaseks nõuavad nii kohalikud kui ka rahvusvahelised standardid varade hindamist lähtuvalt turu-tingimusest (RTJ 5 ning IAS 16). Nõudmine pole küll absoluutne, ehk siis kõikide varade soetamist ei nõuta turuhindades. Samas olukord, kui põhivara poolt genereeritav rahavoog on pikaajaliselt ning stabiilselt väiksem kui vara soetusmaksumus, nõuab põhivara väärtuse allahindamist.

Olukorras, kus füüsiliste varade ( ehitised, seadmed, muu infrastruktuur) koondumine spetsialiseerunud ettevõtete kätte on viimase kümnendi jooksul  oluliselt kiirenenud ning väike  hulk spetsialiseerunud äriühinguid omab suurt hulka füüsilist vara. on muutused põhivara arvestuses toonud kaasa otsuseid, mis mõjutavad ühe väiksemat arvu ettevõtteid, kuid mõju igale sellisele äriühingule on oluliselt suurem. 

Eraldi teemaks on ka see, et suur osa infrastruktuuri omanikest on loomulikud monopolid, kelle hinnakujundus on määratud sõltumatult raamatupidamise põhimõtetest ning ei pruugi minna kooskõlla ei kohalike raamatupidamise nõuetega ega ka IFRS-ga. Lisaks muudab olukorra komplitseeritumaks ka vajadus hinnata rahastamise tingimusi ka riigiabi andmise metoodika. Hetkel esinevad vasturääkivused varade hindamise loogikas eelkõige kahes osas:

• Vastavalt abi hindamise metoodikale arvestatakse projekti rahavood tulenevalt raha hulgast, mida projekt ei suuda ise toota ( ehk siis mida vähem projekt suudab rahavoogu genereerida seda suurem on abi):

• Vastavalt kaetava vara väärtuse testile, peab põhivara  väärtus peegeldama seda väärtust, mis on selle rahavoogude nüüdisväärtus.

Seega on nii abide andmise kui ka varade hindamise loogika olulises osas teineteist välistavad.

Kuigi eksisteerib kümneid erijuhte ja erinevaid asjaolusid, mida iga juhtumi puhul peaks arvesse võtma ning väita, et kaetava vara väärtuse testi rakendamine eeldaks abisummade eest hangitud põhivara allahindamist ja mainitud abisummade kuludesse kandmist, eeldaks, et riigisisene majandusarvestus lähtub ühtsetest põhimõtetest.

Olukorra teeb ka keerukamaks regulatorite poolt kasutatav praktika, kus hinnakujunduse juures ei aktesepteerita varade üleshindlusi, ehk siis pärast varade allahindlust ei saa viimast üles hinnata kui majandusolukord või muud sisendid muutuvad. 

Probleemi muudab keerukamaks ka asjaolu, et  kohalike omavalitsuste (kov) laenukoormuse hindamine on otseselt seotud konsolideerimisgrupi majandustulemustega.  Eeldades, et kov kasutab varade väärtuse testi konsolideeritud aruandluse koostamisel,  toob võimalik põhivara allahindlus kaasa kogu konsolideerimisgrupi kahjumi ning sellest tuleneva võimaliku laenuvõime alanemise. 

Probleemi lahenduseks võib kaaluda olemasolevate varade tootluse tõstmise, varade võõrandamise või finantseerimispõhimõtete ( ehk siis rahavoogude baasil lähtuvate hindamismudelitest loobumist) muutmise.

Eraldi lähenemist vajavad juba nii abide korras soetatud varad kui ka  varad, mille finantseerimisel planeeritakse kasutada sihtfinantseerimist.

Sihtfinantseerimist kajastav standard IAS 20 järgib ka varade ja kohustuste osas analoogseid põhimõtteid ning raamistik on sarnane varade arvestusele ( ehk siis kui hinnatakse alla vara, mis abi korras on saadud, hinnatakse samas mahus alla ka  kasum, mis on saadud sihtfinantseerimise eest).

Kokkuvõtvalt võib  varade ümberkorraldamisel kaaluda erinevaid teesid või siis kombinatsioone erinevatest variantidest, eelkõige loomulikult opereerimismudelite muutmist ( näiteks rent, kontsessioon jms.)

Olemasoleva vara restruktureerimine peaks tooma kaasa kas olulise tulude tõusu või kulutuste vähenemise. Tulude- kulude struktuuri muutus peab toimuma lähemas tulevikus ( 2-5 aastat) ning tagama piisava kindluse, et tegelik tulemus ka saavutatakse.   

Teisene võimalus on allahindluse riski kandvate varade võõrandamine ja vaid kulumiga seotud rendimakse arvelevõtmine, ehk siis sellisel juhul on rahavoog varadelt fikseeritud rendituludega.  Kahtlemata toob sellise lepingu sõlmimine endaga kaasa oluliste võimalike lisakulutuste toomise kuid alternatiivina varade allahindamisele on mõistlik alternatiivi ka kaaluda.

Alternatiivseks teeks on ka realiseerida mitte kogu ettevõte või tegevus vaid osad tegevused- eelkõige kõige kulukamad ning suurima mõjuga kogu konsolideerimisgrupi finantspositsioonile.

Kahtlemata loob selgete piiridega varade haldus kaasa täpsema riskide hindamise ning edukama finantspositsiooni juhtimise mis väljendub  nii täpsema kapitalikulude ülevaates kui ka finantseerimise korraldamises samuti ennetab  probleeme võimalike varade võõrandamisel

Marko Err

Tegevpartner

EL Konsult